Hong Kongis maandusime hommikul vara ja hakkasime hotelli poole seiklema. Kohale jõudes selgus, et polnudki hotell.. hoopis mingi mustlasküla kõrghoones, mille erinevates tornides olid külalistemajad. Seiklesime üles alla kuni jõudsime õigesse kohta, kus teised meid juba ootasid. Ootasid koridoris, sest toad olid kapi suurused ja kohvrid sinna hästi ei mahtunud. Vannitoas olid dushid otse poti kohal. Lastega perele ei olnud nende tuba väga meeltmööda :D Kolisid teise hotelli.. Meie surusime oma kohvrid ühte "kappi" ja võtsime Steni ja Birgitiga suuna Shenzheni. Shenzhen asub Hongkongi piiri peal ja sinna saab metrooga. Peale lõpp-peatust tuli ületada piir, saada passi uus viisa ja olimegi päris Hiinas! Kohe teisel pool piiri asub suur kaubanduskeskus, kus me õhtuni aega veetsime. Mina kujutasin juba ette, et astun elus Ebay'sse sisse ja saan iga nurga pealt head odavat Hiina kraami osta. Tegelikkuses oli tegemist hoopis mingi turulaadse asjaga ja suurem osa kaubast oli lihtsalt kräpp. Mõistlik on seal vaid õmblemisteenus. Väikse raha eest tehakse sulle misiganes hing ihaldab. See nõuab ainult väheke eeltööd. Mina lahkusin seega tühjade kätega. Teised miskit leidsid ja Sten äris endale ja sõpradele käekellad.
Käisime keskuses restoranis ka, et ikka õige Hiia kogemus kätte saada. Õnneks olid menüüs pildid ja isegi paar sõna inglise keeles. Toidud olid okeid. WC-s saime aga kultuurishoki - neil ei ole vetsupotte!! On vaid augud põrandas.. Mõtlesin hirmuga, et äkki on hotellis sama jama.
 |
| Õiged Hiina turistid |
 |
| Kaubanduskeskus |
Asi läks hoopis põnevamaks, kui tuli hotelli minna. Taksojuhid ei räägi sõnagi inglise keelt, meie oma tõenäoliselt ei osanud ka lugeda. Meil oli hotelli aadress ka hieroglüüfides olemas, aga sellest polnud abi. Tiirutasime pikalt ringi, taksojuht tegi seitse kõnet ja uuris ka teistelt taksojuhtidelt.. ei miskit. Tagatipuks läks auto katki ja kohale me ei jõudnudki :D Otsustasime, et oleme ise targemad ja läksime jala edasi. Juhatati meid igas erinevas suunas, valisime neist ühe ja jõudsimegi kohale. Hotell oli enamvähem kobe, vaatega ja meil oli isegi vetsupott! Jumal tänatud, sest mind tabas keset ööd toidumürgitus. Isegi ei imesta väga, aga ajastus oli küll kehvapoolne.
 |
| Vaade hotelliaknast |
Järgmisel päeval oli plaanis kolada shopping street'il, aga sinna jõudes selgus, et mina ei olnud selleks küll mittekuidagi võimeline. Hakkasime Priiduga vaikselt Hong Kongi poole tagasi liikuma. Iga 10 meetri tagant tuli istumispeatus teha. Nii vältisin suvalises kohas oksele hakkamist :D Piiri peal on igal pool sildid, et haigeid läbi ei lasta ja viikase garantiini. Lisaks mõõdetakse seal kõigil temperatuuri. Lisaks olin ma veel ju lombakas. Kogu selle jama peale oli paras katsumus normaalset nägu teha :D Nagu sellest veel vähe oleks, ei uskunud passikontrolli onu, et pildil olen päriselt mina. Neil on vist sama teema valgete inimestega nagu meil pilukatega :) Ega ikka ei tee naljalt vahet. Õnneks siiski pääsesin üle piiri ja metroos tuli inimese tunne peale. Tegime väikse tiiru linnapeal ja mina läksin kappi magama. Teised käisid veel mingit kohalikku toitu söömas. Õudus..
 |
| Vaade Hong Kongi saarele |
Järgmine päev oli meil ette nähtud linnatiir ja "the Peak". Trammiga saab sõita üles mäkke, kust avaneb vaade linnale. Väga ilus oli, ainult, et kohutavalt külm. Me olime kaks kuud varem pakkinud vähe soojema kliima jaoks, kui "Eesti suvi" :). Õhtul kolasime veel Hong Kongi öömarketil, kus pakuti igasugu põnevat ja ebavajalikku kraami. Ostsin sealt paar nunnut beibe-akupanka kingiks.
 |
| Trammid on neil kahekordsed |
Vedasime eelnevalt Priiduga kihla, et seal kasutatakse bambusest tellinguid. Pidin leppima karmi kaotusega, kõik pilvelõhkujad on ehitatud bambustellingute abil..
 |
| Teised katsetasid veel kohalikku tänavatoitu. Jätsin vahele.. |
Iga õhtu on Kowlooni poolt näha valgusshow'd, mis meil jäi kahjuks nägemata, sest kaklesime sel ajal oma hotelli tüüpidega. Nemad olid nimelt omal algatusel pakkinud kokku meie asjad ja need teise tuppa tõstnud. Toavahetus poleks olnud probleemiks, aga see küll, et võõrad mustlased meie asju näpivad. Oi, kus me olime vihased ja valasime nad sõimuga üle :D Lõpuks nad vabandasid ja paistis, et asjad ka kõik alles meil, olukord lahenes. Valgusshow'st jäime küll ilma, aga vaade oli sellegipoolest vägev.
Ja sellega meie seiklus läbi saigi. Õhtul lendasime kodupoole. Mul on nii kahju, et pikad lennureisid võtavad suure osa emotsioonidest ära ja koju jõudes kulub aega, et aru saada, mis ja kus üle toimus. Õnneks on meil palju pilte ja videod, kus kõik elamused säilivad. Ja see blogi siin, kuhu kõik ausalt kirja sai :)
